Vallikraavi 5 ajakirjas MAJA

Vallikraavi kirjalik jalutuskäik algab Ülikooli tänava suunalt. Möödudes juba varem rekonstrueeritud ja korrastatud hoonest, kohtab esmalt ehituse lõppjärgus olevat eluhoonet, mis mitte-tartlasele jätab mulje, nagu oleks see seal juba pikemalt asetsenud. Tegelikult seisis Vallikraavi 5 krunt enne praegust ehitust tühjana aastakümneid. Uusarenduse lugu ise algas 2015. aastal, mil tellija korraldas arhitektuurivõistluse sooviga püstitada kortermaja. Konkursi võitis büroo Arhitektuuriklubi võistlustööga „Imemuna“. Ehituse algus võttis aga mitmeid aastaid ning projekt läbis muudatusi. 2022. aasta suveks on hoone valmis.


Arhitektid Kaido Kepp ja Tõnis Taru (Arhitektuuriklubi) on projekteerinud hoone, mille tänavapoolsel küljel on kaks eriilmelist fassaadi. Krunt on justkui pooleks jagatud ning kohati võib jääda mulje, et kerkinud on kaks eraldiseisvat hoonet. Miljöö säilitamise mõttes on see sobilik. Parempoolset, punastest tellisplaatidest fassaadiosa lahendades toetusid arhitektid 1903. aastast pärit realiseerimata elamuprojektile, mille autor oli ehitusmeister ja -ettevõtja Wilhelm Schilling. Fassaad matkib historitsistlikku
laadi, mida ilmestavad dekoorielemendid, nagu puitkarniis, puitraamistuses aknad ja niššidega liseenid, samuti paar petikakent, mille taga peidab end äripind. Punane tellisfassaad kavandati alul niivõrd ajastutruu, et muinsuskaitse nõudis selle eristamist tänapäevasest – nii kohendati seda madalamaks
ning eraldati visuaalselt ülejäänud hoonemahust ja külgfassaadist viisil, mis meenutab kohati ekraani. Taoline tehislik fassadism mõjub iroonilise sõnavõtuna kõiksugu veidrate taastamistööde suunal, kus petteks jäetaksegi vaid esinduskülg alles.

Teine fassaadiosa on peitsitud puidust. See mõjub mõnusalt kaasaegsena ning kohandub kogu tänava üldilmega, lisades õhustikule mahlakat nooti. Välisilmelt meenutab selle tänavakülje osa Tallinnas Herne tn 9 asuvat 2003. aastal valminud õnnestunud elamut, mille autor on arhitekt Gert Sarv. Vallikraavi
tänava puitfassaadi tagant piiluvad tänavale nelja korteri lodžad, samapalju ka punase tellisplaadi tagant. Need on kõik vähemalt 15 ruutmeetrit ning soojemal ajal toimivad tubade laiendusena. Ei ole just tavapärane, et hoone kõigil korteritel on tänavapoolsed lodžad. Puitžalusiist lükandid võimaldavad vastavalt ilmastikuoludele ja elaniku vajadusele lodžat sulgeda ja avada. See muudab maja esinduskülje tänavalt möödujagi jaoks mänguliseks.

Lisaks miljööle ja külje all kõrguvale Toomemäele saavad maja tulevased elanikud nautida kõiki funktsioone, mis ühel tänapäevasel kodul võiksid olla. Neist mõjusamad on paneelist juhitavad nutikad siselahendused ning kaugjahutus, mis iga suvega üha vajalikumaks muutub. Peale korterite on tänavatasapinnal üks äripind, mis endale peagi sisu saab. Äripinnast võib saada hoone kese, tänu millele on maja lülitatud tänava üldisesse kasutusse.

Kuigi tegemist on täiesti uue hoonega, siis on selles peidus osakesi ka vanemast arhitektuurikihist. Näiteks on tänavafrondis säilitatud 20. sajandi algusest pärit tõllakuuri otsasein. Omaette väljakutse oli konserveerida 17. sajandil rajatud Karl IX bastioni muldkehand ja müüritis ning 19. sajandil ehitatud nõlvakindlustus.
Kuna eri ajastutel rajatud bastionimüüri osade kõrgused erinevad krundi lõikes, on kinnistu Toomemäele suunatud sisehoov ebasümmeetriliselt looklev. Müüri säilitamiseks on korterelamut esialgsest plaanist kõrgemale tõstetud. Ehituse käigus toestati ja taastati kaks kontraforssi ning tugimüür, mis sai endale katteks
uue betoonvöö.

Uue maja ehitusel ette tulevate leidude kohta nentis arhitekt Tõnis Taru humoorikalt, et kuigi Vallikraavi 5 on täielikult uushoone, siis said arhitektid tunda ajaloolise krundiga töötamise valusid, kuid mitte tavapäraseid muinsuskaitsealuse hoone rekonstrueerimisega kaasnevaid võlusid.